photography
Ohakaliblikas (Vanessa cardui)
Ohakaliblikas on migrant nagu admiralgi, ta on levinud kõigil mandritel.
Eestiibade must, valgelaiguline tipuosa näitab liigi sugulust admiraiga. Kevadise sisserände liblikad on pleekinud hallikaks, kesksuvine põlvkond on aga suuremate mõõtmetega ning erksavärviline.
Tiibade sirulaius on 50-60 mm.
Lendlus tihti piki maantee- ja raudteetamme ning teeservi, pinnaseteid, aga sageli näeb ohakaliblikaid ka ristikupõldudel toitumas. Ohakaliblikas ja admiral meil ei talvitu.
Ohakaliblika röövikuid võib tavaliselt leida teeservadel kasvavatel põldohakatel. Röövikute toitumisviis on samasugune kui admiralil – kokkutõmmatud servadega lehed üksteise kohal, kuna röövik pärast kestumist otsib uue kõrglehe ning tõmbab selle servad koomale. Röövikute areng on aga kiirem kui admiralil – suvegeneratsiooni liblikad kooruvad veidi varem.
Mõnel aastal ilmuvad admiralid ja ohakaliblikad meile sireliõitele üheaegselt, teistel aastatel võib siis ilmuda ainult ohakaliblikaid – või admirale.
Harilik koonlane (Panorpa communis)
Harilik koonlane (Panorpa communis)
Kirsiõied
Kirsiõied
Nurmenukud
Mõnusalt krõbe pakane kasvatab lumekristalle jõudsasti.
Huulhein
Huulheinad (Drosera Anglica) on Eesti soode ühed huvitavamad taimed, sest nad on putuktoidulised.
Putukate püüdmiseks on neil lehtede servas kuni 6 mm pikkused karvad.
JÄÄKUNST / ICE ART
Loojang läbi jäätunud klaasi / Sunset through the frozen window.
